4# - Eesti infoühiskonna arengukava 2020

Neljanda nädala postituses avanes mul võimalus analüüsida 2012-2013 aastatel Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Riigikantselei eestvedamisel eksperdidega koostatud “EESTI INFOÜHISKONNA ARENGUKAVA 2020”, mille käigus tõin välja enam ning vähem realiseeritud visioone selle arengukava nimekirjast.

Kõige enam realiseeritud eesmärk

infoühiskonna arengukava üheks punktiks oli virtuaalset- ehk e-residentsuse realiseerimist, mil Eesti hakkaks väljastama digi-ID kujul elektroonilist identiteedi mitteresidentidele, mis omakorda laseb neil jääda maailmakodanikeks, kuid saada veel ka eestlasteks [1]. Virtuaalse identiteedi omandamise ajal võimaldab Eesti riik välismaala elanikkele turvaliselt kasutada avalikke ja erasektori e-teenuseid, kasutades Eesti IT-struktuuri komponente, nagu näiteks isiku autoriseerimist, mis võimaldab pääseda erinevatesse infosüsteemidesse, kasutades nende funktsioone ning isega luua Eestis ettevõtteid. Statistika peale vaadates saan ma öelda, et virtuaalse residentsuse levitamine läks edukalt. E-residentsuse programmi käivitamisest on 2021. aasta augustiks juba üle 83 000 e-residendi lisatud ning enam kui 17 800 uut ettevõtet Eestisse loodud [2]. Lisaks kaudsele tulule, mis tuleneb muuhulgas e-residente teenindavate Eesti ettevõtete kasvust ja investeeringutest, on programmi otsene majanduslik mõju Eesti riigieelarvele üle 68 miljoni euro [2]. Vaatamata sellele, et 2013. aasta arengukavas oli mainitud, et elektroonilist identiteedide  väljastamise protsess sihiks oma e-teenustega sarnast positsiooni, mis oli nagu Šveitsil panganduses, siis näen ma seda viidet natuke liigseks, kuna e-teenuste arendamine ning selle tugi on viimastel aastatel natuke alla andnud seal riigis [3].

Kõige vähem realiseeritud eesmärk

Arengukava ebaõnnestumise visiooniks peedan ma inimeste saamist Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia abil nii öeldud “targate tarbijateks”, kes hoiaksid raha kokku või saaksid teenitud raha eest rohkem väärtust, mis oleksid näiteks tarkades majades elamisest saadud või ostes interneti kaudu rohkem e-poodidest [1]. Mina personaalselt sain aru nii, et tarka majast tulenevate väärtuste all mõeldakse päikesepatareid, mis annaksid majale “puhtat” energiat ning isegi võimalust seda riigile müüja. Kahjuks tuleb meeles pidada, et paneelid võivad lumega või tolmuga kaetud olla, mis radikaalselt vähenevad nende effektiivsust. Ühe sõnaga jäi mulle “targa tarbija” mudel natuke arusaamatuks. Kas oleneb “targa” staatuse saamine robot tolmuimeja või uksekaamera ostust…

Lõppuks saan öelda, et Eesti riik ja nende esitajad on 10 aasta jooksul teinud väga suurt ja mahukat tööd, mil viidi osa meie elust e-teenustesse, tehes osa rutiini ülesannetest lihtsamaks! 

Viided:

1. https://www.mkm.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/eesti_infouhiskonna_arengukava.pdf
2. https://www.rup.ee/uudised/majandus-ja-ari/e-residendid-on-asutanud-ligi-kolmandiku-eesti-idufirmadest
3. https://www2.deloitte.com/content/dam/Deloitte/ch/Documents/innovation/ch-innovation-Switzerland-digital-innovation-capacity-new.pdf